Peale vigu tulevad ikka vaid uued vead. Viimastel päevadel olen üha enam tajunud, et kui oma probleemid nurka suruda ja pidevalt vaid head nägu ette manada, jõuavad nad sulle lõpuks ikkagi järele. Ja mida muud siis ikka teha kui nutta ja inimesi vältida ja vaadata krimisarju ja mõelda, kus on su sõbrad siis, kui sa neid kõige enam vajad. Aga sõbrad on kadunud. Nad on olemas siis, kui on tore ja hea ja saaks kokku ja mängiks väljas, aga kui sul on üks päev aastas, kus sa tunned end kui kõige rääbakam kassipoeg märjas kanalisatsiooniaugus, siis pole kedagi ega midagi peale arvuti, millel pole õnneks jalgu, et ära joosta.
Sellest hoolimata oli üks huvitav õhtu. Rääkisin kellegagi, kellega muidu vaid teatavatel aegadel trehvanud olen ja sedagi mitte jutlemise eesmärkidel. Tema rääkis ja mina rääkisin ja vein rääkis ja oli üllatavalt meeldiv. Hea on inimestega taastutvuda või pigem- reaalselt tundma õppida. See annab aimu, et inimestevahelised suhted saavad areneda ja mitte vaid ära kaduda, et ka kõige pimedamatesse nurkadesse saab paista päike.
Ma olen üks äärmiselt kannatamatu inimene. See on täpselt nagu see mäe ja Muhamedi asi. Ja kuna ma ei oska oodata ega teagi, kas see on seda väärt, siis võtan ma asjad alatasa enda kätesse. Ja kui lootus, et keegi sulle peale kolmandat päeva helistab, sureb ja sa helistad ise ja saadad mõned sõnumid, siis tead, et lootus on tõeliselt surnud, kui sind totaalselt ja absoluutselt selle kõige peale eiratakse. Ma aina madaldan ja madaldan oma ootusi inimeste suhtes, et mitte pettuda, kuid hetkel on see nii nagu on- ma olen tohutult pettunud. Ma tõesti leian, et ma olen kõige paremat väärt. Kõik on. Ja parim on parim ilma midagi madaldamata.
Kuulan viimasel ajal tähelepanelikumalt laulu Flaws ja see on nii tõsi. Vead teevad meist ju meid, minust mind, igaühest igaüht. Vead, mis meile kaasa on sündinud; vead, mille omandame; vead, millest õpime ja millega igapäevaselt elama õpime; vead, mida kahetseme ja vead, mille üle oleme õnnelikud, et need teinud oleme.
We´ll see that we need them to be who we are
without them we´d be doomed.
Võin julgelt tunnistada, et mul on vigu küll ja rohkemgi. Mõned, mida ma tahaks parandada, mõned, millega olen elama õppinud, kuid kõik, mis olengi mina.
Ma olen tohutult põikpäine, kuid õigetel juhtudel võin ma leebuda ja järeleandmisi teha, sest mida keegi ka ei arvaks- konfliktid pole mu suurimad sõbrad. Ma olen tihti irratsionaalne ja udupäine. Mulle meeldib olla armunud ja ma armun üpris kergesti- olgu need asjad kui inimesed. Vaatamata sellele, et armastus on mind tihti petnud või ninanipsu andnud, ei pettu ma selles lõpuks vist kunagi- ma lihtsalt usun sellesse liialt, et kunagi päriselt alla anda, kõigist ämbritest ja pangedest hoolimata. Ma olen aeglane ja täht-või kohtumisaegadest kinni pidamine pole mu suurim voorus. Minuga juhtub pidevalt ehk kui vastu midagi annab joosta, kuskilt kukkuda või välja väänata, siis ma teen seda- vigastused ja sinikad ja imelikud õnnetused on saatnud mind terve elu. Ma näen alati unenägusid ja olen ärgates tihti väsinum kui magama minnes- ütlen ausalt, et kõige kohutavamad juhtumid on need, kus ma terve öö vaid üht asja pean tegema (näiteks arvutama). Mulle ei meeldi igavad inimesed- mõni ütleb nende kohta ka normaalsed. Ma siiralt leian, et normaalsus on ülehinnatud ja inimese teebki just huvitavaks tema mittestandardsus. Ma ei saa õunu süüa. Kui mul on üks neist päevadest, kus eelmine öö on pikale veninud, siis olen ma nagu väike laps- andke mulle limonaadi, krõpse ja mahlapulka ning ma olen seitsmendas taevas. Ma olen sõltuvuses krimisarjadest, Juhan Viidingust ning toidusarjadest ning ma ei saaks päevagi muusika ja kohvita elada. Mehed on mu nõrkus nagu ka söök. Kui ma olen vihane, siis ma pesen nõusid; kui ma olen väga vihane, siis ma koristan. Ma teen asju paaritutes arvudes. Erinevad riidegrupid mu kapis ei tohi olla ühes hunnikus. Ma organiseerin rõivaid värvide järgi. Kampsunid ja kingad on mu nõrkus. Mul on pisikesed käed. Ma ei suuda tequilat juua. Aeg-ajalt ma kardan inimesi ja hoian neist eemale ning tahan lihtsalt olla omaette asotsiaalne socially awkward penguin. Minust liiguvad mõningates ringkondades kuulujutud, aga ma ei võta neid südamesse, sest kui sinust räägitakse, siis sind vähemalt mäletatakse ja kuigi ma pole kogu oma mineviku üle uhke, siis fakt on see, et see on olnud, asju on tehtud, inimesi on kohatud, kuid ma ei muudaks siiski selle juures mitte midagi, sest asjad juhtuvad põhjusega ning ilma teatud vigadeta poleks ma täna see, kes ma olen ja ma ei oleks saanud tuttavakski kõige tähtsamate inimestega mu elus. Ja elu ometigi ju on elamiseks- miks seda mitte täiel rinnal nautida. See on küll klišee, et noor ollakse vaid kord, kuid samas on selles nii palju tõtt- vitaalsus on fantastiline. Ja kui mitte midagi enam ei juhtuks, siis poleks ka elus olemise tunnet. Küll see aeg tuleb, kui tahaks kuskile ja kellegagi juurduda, lihtsalt mitte veel.
