Tagasi maal olla on veider. Selle kohta võiks isegi öelda allaheitlik, aga mitte selle tõttu, et ma siin tagasi olen, sest need põhjused olid rohkemgi kui mõjuvad, miks ma Tartust lahkuma pidin, kuid just kohast johtuvalt. Ja selle tõttu, et kui ma siit kunagi laia maailma astusin, silmad ja süda avali, ei osanud ma arvatagi, et ma kunagigi oma vanematekoju taas tagasi pean kolima. Vaatamata sellele, et Tartust lahkuda oli kurb, siis nii on siiski hetkel etem. Ma pidin Tartust eemale saama. Ma pidin sealsetest inimestest eemale saama. Ja kui mitte teiste, siis ennekõike iseenese heaolu jaoks.
Need 5 aastat Tartus olid võrratud. Öelgu keegi mida tahes, siis see oli kõige seiklusrikam aeg, mis mul kunagi selle vähese elu jooksul kogeda on õnnestunud. Olgugi, et elu polnud alati lill ja oli nuttu ja pohmakaid ja mäluauke ja tülisid ja lahkuminekuid ja kolimisi ja vigastusi ja klatši ja draamat, siis see oli kõike seda väärt. Sest kuigi inimesed tulid ja läksid, kuigi kohad vahetusid, kuigi poiss-sõbrad tulid ja läksid ja vahetusid, siis oli see võrratu ja ma ei vahetaks seda kunagi millegi vastu. Muidugi oli vigu ja inimesi, kellele enam kunagi otsa poleks tahtnud vaadata ja hommikuid, kus oli lihtsam teha nägu, et ma ei mäletanud eelmisest ööst midagi, sest oli nii palju piinlikkust, kuid vaatamata kõigele- ma olin elus. Ja Tartu õpetas ja andis mulle rohkem, kui ma kunagi päriselt hoomata suudaksin. Ehk kunagi viib mu tee sinna tagasi, kuid hetkel oli see parim otsus, mille vastu sain võtta. Ennekõike võttes arvesse kõik, mida viimaste kuude jooksul läbi olen pidanud elama, oli miljöövahetus enam kui vajalik.
Ma tahan puhast lehte. Mu elu algab täna.
päeva kõrghetk
mere ääres- vesi oli niivõrd taandunud, et sai pea täiesti kuiva jalaga liivaluitele
päeva madalhetk
kui su vanemad ei tea, mida tähendab plagiaat
K.
