Sunday, March 8, 2015

Printsessid joovad hommikukohvi õhtuti, vihmasajus, sõbraks valge kuu.


Teine päev enese kokkupanekut. Nagu oleks tegu puslega, millest alati üks tükk puudu jääb. Ja nii jääbki siin alati üks kast, üks päev, üks prügikott puudu. Vihm peaks kõik ära uhuma, kuid selle asemel teeb südame alt veel raskemaks. Kuidas saab üks inimene olla hunnik kotte ja kaste ja ajalehtedesse mähitud portselani? Iga järgmine asi, millele sõrme peale panen, toob uue fläshbäki. Joodud veinid, räägitud jutud, eksi kampsun, Lottega vihmavari, kotitäis Peterburi-komme, bikiinid ja raamatud- iga hetk nii jääv ja eriline. Need pole vaid need kaks aastat- see on kogu Tartu-aeg ja veidi pealegi. See on erekollane kleit Pärnu rannal kiikudes, see on mu teatriarmastus, see on kabemängud ja unistamised, see on Jim Ashilevi „Nagu poisid vihma käes“, sest minagi arvan, et armastus on universaalne. See on rebastekkel ja lauluraamat, see on helesinine unistus sõbranna heegeldatud sallis, see on kärbseseenelik prügikast, mis on täiesti tühi.


Kõlaritest kostub The Smiths and the pleasure and the privilege is mine. Oleme liiga noored, et mõelda surmast, olles nii elusad. Homme panen selga kleidi ning tõstan klaasi Juhan Viidingu sünnipäeva auks, tsiteerides ta luulet. Vana arm ei roosteta, eriti mis puudutab mu Juhanit. See on afäär, mis on kestnud aastaid ning ei lõppe eal. Ainuke mees, kes mulle mu kaisuelevandi kõrval truu oskab olla ning kes ei lähe kunagi ära. Me mõtted on priid ja täiesti tasuta. Olen ju kõigest ekstravagant-absurdne unedes ja unistusis seikleja- konstantselt armunud ellu, inimestesse ja surnud poeetidesse, otsides muinasjutte ja muusikat, leides rahu kõige lärmakamates kohtades.


on iil
oksad ei liigu
ainult tuul mu südame all
puhub sisse ja välja


olen teel
lumesajus, lumetuisus
kevadele vastu
puusatoeks roostetand rattaraam
tagakumm tühi
üle väljade üle aasade üle niitude
soodest ja rabadest läbi
nõlvakuist treppidest alla
kevadele vastu
vareste kraaksude saatel


on vihm
oksad ei liigu
ainult jõgi mu südame all
voolab mööda Toomemäe nõlvu


kevadele vastu


/ Tähtse /


Kuid, kas see tähendab kohe, et olen kõigest üks unistaja teiste seas ning, et elan oma muinasjutulises maailmas? On ju teisigi, kes räägivad surmast ja ekslevad kellegi teiste mälestustes. Siiski ei taha ma tunnistada ennast järjekordseks kadunud hingu ülistavaks reafilosoofiks, kuid mõeldes vihmavee voolust Toome nõlvadel ei saa ma lahti Juhani varjust, kas temagi jalutas seal ja mõtles kaduvast igavikust? Panen veiniklaasi öökapile ja vaatan selles kastide ja kottide hunnikus ringi. See oleks justkui labürint, mille läbides jõuan uude eluetappi, kuid kas see sümboolika, et see etapp algab samal päeval kui algas Juhani oma siin maailmas, toob mulle õnne või kurvastust, seda ma veel ette ei tea. Pühin nostalgiapisara palgelt ja jätkan pakkimist, keerates muusika veelgi valjemaks.


Sellistel hetkedel tabab inimesi unistustetulv, mille raames kohe tuleb olla filosoofiline, vähemalt mina tunnen hetkel nii. Ma olen küll noor, häbiväärselt noor, kuid siin niimoodi istudes tunnen ennast vanana, kas tõesti on ka minu elus kätte jõudmas hetked, kus ma pean hakkama vastutama ja tegema rohkem kui väiksena. Okei, ma olen täielikult omapead siin elus olnud juba Tartu algusest, kuid esimesest siinsest kodust lahkudes ületaksin justkui lävepaku, süda täis vastakaid emotsioone tõmban kinni viimasena pakitud koti luku.


See kevad on teisiti ja ise teisiti ja teised teisiti. Õhus on suvele vastu astumise ärevust ja emotsioone, otsides viieõielistest sirelitest suurt õnne. Ometigi on õhus teatavat kurbust- kas selle tõttu, et ei näe mõnda aega nii kalliks saanud uusi kui vanu sõpru (kes sõjaväkke kallistamist õppima, kes rändama, kes uutele radadele) või et maa täitub õitsenud õitega, et teha ruumi viljadele (adjöö, mu kallid tulbid ja sirelid) või et taaskord on midagi lõppenud. Meie- me pole enam väikesed.


Väikesena ootasin nii väga suve- naasnud sõpru, et mängida kohvikut ja kodu ja suurolemist; vanaisa taluõue, lõhna vanas saunköögis ja suurde plekkkruusi korjatud hiigelmaasikaid ning vanavanaema juurde sõitmist, sest mulgid on mulgid on mulgid. Sõbrad on kasvanud suurteks ning mängud on uued, olgugi, et hirmud tihti muutumatuteks jäid. Pole enam talu ega vanaisa ega vanavanaemagi. Ja nii ootan tihti enam hoopis sügist- aasta vanemaks saamist, uusi seiklusi, uusi nägusid, uusi keksukumme ja radasid. Ja tuleb sügis teisiti ja ise teisiti ja teised teisiti. Zavoodis on uued õlletuttavad, linnas uued rebased, kõrvus uued hääled. Ja ikka ei saa üle meeskorporantidest, kes on nii ilusad, olgugi nad pealegi alles poisikesed. Mehed, aga ikkagi inimesed.


Ega naiskorporantidega muidugi üldsegi lihtsam ole- ehk keerukamgi. Mitte ehk, vaid üpris kindlasti. Ei või kunagi aru saada, mida nad tahavad või keda nad tahavad või kuhu nad tahavad. Aga midagi või kedagi või kuhugi nad ometigi tahavad. Neil on mängud ja arusaamad, millest mitte aru ei või saada. Nad on kavalad nagu rebased ja tundub, et nad ütlevad alati midagi, olgugi, kui tegelikult mitte sõnagi.


Kuid kui mitte olla korporant? Kui olla olemata, olles olemas? See pole ju üksiolek. Või? Olen liigboheem, et järgida kõiki reegleid. Ihkan vabadust enam kui elu, sest mis on üks elu ilma vabaduseta? See ongi elutus.

Tartu / 2012