Peale vigu tulevad ikka vaid uued vead. Viimastel päevadel olen üha enam tajunud, et kui oma probleemid nurka suruda ja pidevalt vaid head nägu ette manada, jõuavad nad sulle lõpuks ikkagi järele. Ja mida muud siis ikka teha kui nutta ja inimesi vältida ja vaadata krimisarju ja mõelda, kus on su sõbrad siis, kui sa neid kõige enam vajad. Aga sõbrad on kadunud. Nad on olemas siis, kui on tore ja hea ja saaks kokku ja mängiks väljas, aga kui sul on üks päev aastas, kus sa tunned end kui kõige rääbakam kassipoeg märjas kanalisatsiooniaugus, siis pole kedagi ega midagi peale arvuti, millel pole õnneks jalgu, et ära joosta.
Sellest hoolimata oli üks huvitav õhtu. Rääkisin kellegagi, kellega muidu vaid teatavatel aegadel trehvanud olen ja sedagi mitte jutlemise eesmärkidel. Tema rääkis ja mina rääkisin ja vein rääkis ja oli üllatavalt meeldiv. Hea on inimestega taastutvuda või pigem- reaalselt tundma õppida. See annab aimu, et inimestevahelised suhted saavad areneda ja mitte vaid ära kaduda, et ka kõige pimedamatesse nurkadesse saab paista päike.
Ma olen üks äärmiselt kannatamatu inimene. See on täpselt nagu see mäe ja Muhamedi asi. Ja kuna ma ei oska oodata ega teagi, kas see on seda väärt, siis võtan ma asjad alatasa enda kätesse. Ja kui lootus, et keegi sulle peale kolmandat päeva helistab, sureb ja sa helistad ise ja saadad mõned sõnumid, siis tead, et lootus on tõeliselt surnud, kui sind totaalselt ja absoluutselt selle kõige peale eiratakse. Ma aina madaldan ja madaldan oma ootusi inimeste suhtes, et mitte pettuda, kuid hetkel on see nii nagu on- ma olen tohutult pettunud. Ma tõesti leian, et ma olen kõige paremat väärt. Kõik on. Ja parim on parim ilma midagi madaldamata.
fuck the poets of the past, my friends.
there are no beautiful suicides
just cold corpses with shit in their pants
and the end of the gifts.
K.
tähti ++ eristaksin
riskitaset ++ nähti
No comments:
Post a Comment