Mullaussid ja kevadluulud.

maalolek on küll aeglase kulgemisega, kuid üpris produktiivne. selle asemel et õhtuti tänavatel uidata ja pubides sõpradega muljetada, saab hoopis kätt soojas hoida, sest kella 10ks on väljas nagunii liiga pime, et toast vabatahtlikult välja ronida (seda enam, et ainukesed valguslapid asuvad koolimaja hoovis, bussijaamas ja politsei-pääste juures). asjade lahtikolimisega olen muidugi üpris aeglane ehk ega tark ei torma / Torma. vähemalt ma tean, kus asuvad mu riided ja et kadunud asjad polegi päriskadunud. 

Lõpetuseks veel fotosüüdistused tõestamaks, et tegelikult olen ma jänes.

eelmisel kevadel Katiga Toomemäel

eelmisel suvel Riia loomaaias

K.

Printsessid joovad hommikukohvi õhtuti, vihmasajus, sõbraks valge kuu.

Teine päev enese kokkupanekut. Nagu oleks tegu puslega, millest alati üks tükk puudu jääb. Ja nii jääbki siin alati üks kast, üks päev, üks prügikott puudu. Vihm peaks kõik ära uhuma, kuid selle asemel teeb südame alt veel raskemaks. Kuidas saab üks inimene olla hunnik kotte ja kaste ja ajalehtedesse mähitud portselani? Iga järgmine asi, millele sõrme peale panen, toob uue fläshbäki. Joodud veinid, räägitud jutud, eksi kampsun, Lottega vihmavari, kotitäis Peterburi-komme, bikiinid ja raamatud- iga hetk nii jääv ja eriline. Need pole vaid need kaks aastat- see on kogu Tartu-aeg ja veidi pealegi. See on erekollane kleit Pärnu rannal kiikudes, see on mu teatriarmastus, see on kabemängud ja unistamised, see on Jim Ashilevi „Nagu poisid vihma käes“, sest minagi arvan, et armastus on universaalne. See on rebastekkel ja lauluraamat, see on helesinine unistus sõbranna heegeldatud sallis, see on kärbseseenelik prügikast, mis on täiesti tühi.

Kõlaritest kostub The Smiths and the pleasure and the privilege is mine. Oleme liiga noored, et mõelda surmast, olles nii elusad. Homme panen selga kleidi ning tõstan klaasi Juhan Viidingu sünnipäeva auks, tsiteerides ta luulet. Vana arm ei roosteta, eriti mis puudutab mu Juhanit. See on afäär, mis on kestnud aastaid ning ei lõppe eal. Ainuke mees, kes mulle mu kaisuelevandi kõrval truu oskab olla ning kes ei lähe kunagi ära. Me mõtted on priid ja täiesti tasuta. Olen ju kõigest ekstravagant-absurdne unedes ja unistusis seikleja- konstantselt armunud ellu, inimestesse ja surnud poeetidesse, otsides muinasjutte ja muusikat, leides rahu kõige lärmakamates kohtades.

on iil

oksad ei liigu

ainult tuul mu südame all

puhub sisse ja välja

olen teel

lumesajus, lumetuisus

kevadele vastu

puusatoeks roostetand rattaraam

tagakumm tühi

üle väljade üle aasade üle niitude

soodest ja rabadest läbi

nõlvakuist treppidest alla

kevadele vastu

vareste kraaksude saatel

on vihm

oksad ei liigu

ainult jõgi mu südame all

voolab mööda Toomemäe nõlvu

kevadele vastu

/ Tähtse /

Kuid, kas see tähendab kohe, et olen kõigest üks unistaja teiste seas ning, et elan oma muinasjutulises maailmas? On ju teisigi, kes räägivad surmast ja ekslevad kellegi teiste mälestustes. Siiski ei taha ma tunnistada ennast järjekordseks kadunud hingu ülistavaks reafilosoofiks, kuid mõeldes vihmavee voolust Toome nõlvadel ei saa ma lahti Juhani varjust, kas temagi jalutas seal ja mõtles kaduvast igavikust? Panen veiniklaasi öökapile ja vaatan selles kastide ja kottide hunnikus ringi. See oleks justkui labürint, mille läbides jõuan uude eluetappi, kuid kas see sümboolika, et see etapp algab samal päeval kui algas Juhani oma siin maailmas, toob mulle õnne või kurvastust, seda ma veel ette ei tea. Pühin nostalgiapisara palgelt ja jätkan pakkimist, keerates muusika veelgi valjemaks.

Sellistel hetkedel tabab inimesi unistustetulv, mille raames kohe tuleb olla filosoofiline, vähemalt mina tunnen hetkel nii. Ma olen küll noor, häbiväärselt noor, kuid siin niimoodi istudes tunnen ennast vanana, kas tõesti on ka minu elus kätte jõudmas hetked, kus ma pean hakkama vastutama ja tegema rohkem kui väiksena. Okei, ma olen täielikult omapead siin elus olnud juba Tartu algusest, kuid esimesest siinsest kodust lahkudes ületaksin justkui lävepaku, süda täis vastakaid emotsioone tõmban kinni viimasena pakitud koti luku.

See kevad on teisiti ja ise teisiti ja teised teisiti. Õhus on suvele vastu astumise ärevust ja emotsioone, otsides viieõielistest sirelitest suurt õnne. Ometigi on õhus teatavat kurbust- kas selle tõttu, et ei näe mõnda aega nii kalliks saanud uusi kui vanu sõpru (kes sõjaväkke kallistamist õppima, kes rändama, kes uutele radadele) või et maa täitub õitsenud õitega, et teha ruumi viljadele (adjöö, mu kallid tulbid ja sirelid) või et taaskord on midagi lõppenud. Meie- me pole enam väikesed.

Väikesena ootasin nii väga suve- naasnud sõpru, et mängida kohvikut ja kodu ja suurolemist; vanaisa taluõue, lõhna vanas saunköögis ja suurde plekkkruusi korjatud hiigelmaasikaid ning vanavanaema juurde sõitmist, sest mulgid on mulgid on mulgid. Sõbrad on kasvanud suurteks ning mängud on uued, olgugi, et hirmud tihti muutumatuteks jäid. Pole enam talu ega vanaisa ega vanavanaemagi. Ja nii ootan tihti enam hoopis sügist- aasta vanemaks saamist, uusi seiklusi, uusi nägusid, uusi keksukumme ja radasid. Ja tuleb sügis teisiti ja ise teisiti ja teised teisiti. Zavoodis on uued õlletuttavad, linnas uued rebased, kõrvus uued hääled. Ja ikka ei saa üle meeskorporantidest, kes on nii ilusad, olgugi nad pealegi alles poisikesed. Mehed, aga ikkagi inimesed.

Ega naiskorporantidega muidugi üldsegi lihtsam ole- ehk keerukamgi. Mitte ehk, vaid üpris kindlasti. Ei või kunagi aru saada, mida nad tahavad või keda nad tahavad või kuhu nad tahavad. Aga midagi või kedagi või kuhugi nad ometigi tahavad. Neil on mängud ja arusaamad, millest mitte aru ei või saada. Nad on kavalad nagu rebased ja tundub, et nad ütlevad alati midagi, olgugi, kui tegelikult mitte sõnagi.

Kuid kui mitte olla korporant? Kui olla olemata, olles olemas? See pole ju üksiolek. Või? Olen liigboheem, et järgida kõiki reegleid. Ihkan vabadust enam kui elu, sest mis on üks elu ilma vabaduseta? See ongi elutus.

Tartu / 2012

Idüll ja tavalised ogarused- Viljandi.

Pea kuu Viljandit ehk kokkuvõtlikult:

järv, Trepimägi, kassid, Lossivaremed, udused ööd ja hommikud, udusse mähkunud järv, paadisilla-romantika, trepisurmad, tõususurmad, ilusad majad, värvilised uksed, kodused inimesed, pikad vestlused, uued kohtumised, taaskohtumised, Romaan, piparmündišnaps, pätikohvi-istumised, hilised teeõhtud, perfonksipäevad, vareslikud rahutuvid, Ruja "Rahu", rahuleping, Tomi Rahula, rahutobid, öödest hommikutesse, maalimine, suur kunst, teatriarmastus, abstraktsus, rebi-liimi-lõika, hirm, sügisõhk, pihlakad, pikad rännakud, joonestamine, füüsika-agoonia, üksiolemise tunne, boikott, istumised, sõnulseletamatu kurbus, lauamänguõhtud, intelligents, Patti Smith, ukselekoputused, ämbrid, ei-taha-kedagi-näha-tunne, tahan-kõiki-näha-tunne, Nick Drake, sarjade striim, talupojad, maja majas, kittelkleit, punane huulepulk, ideede meka, ilusad mehed, andekus, hiired hinges, süda saapasääres, vihmavarjud, keep, lahkus, väsimus, Trad, Attack rohelises kohvikus, haigeolek, jooned, visuaal, Egiptus ja Kreeka, sihvkad, Andy Warhol, padjanutud, padjajutud, suitsupausid, kohviku-olengud, kohv, uuestisünd, sentimentaalsus, sügiskass, kodutunne, juuksekarvad, spagetid pelmeenidega, viin, naer, suur rõõm ja valu, kitarrimängud seina tagant, armumine, töö ja vaev, õppida-õppida-õppida, muusika, stiil, old-school, õlu, julge hundi rind.

lähme alla õunapuule

tahan surre oma jalaastudes

oma sammudes kuulda viimset kui iili

udu hiilides lebada aasal

udu mu üle udu mu embuses udu mu vari

õunapuu alla

kolm oksa kolm õit üksainus õun

ja mitte ühtegi lindu

valge vaikus mu üle

K.

Hey, heart, on the road again.

Tagasi maal olla on veider. Selle kohta võiks isegi öelda allaheitlik, aga mitte selle tõttu, et ma siin tagasi olen, sest need põhjused olid rohkemgi kui mõjuvad, miks ma Tartust lahkuma pidin, kuid just kohast johtuvalt. Ja selle tõttu, et kui ma siit kunagi laia maailma astusin, silmad ja süda avali, ei osanud ma arvatagi, et ma kunagigi oma vanematekoju taas tagasi pean kolima. Vaatamata sellele, et Tartust lahkuda oli kurb, siis nii on siiski hetkel etem. Ma pidin Tartust eemale saama. Ma pidin sealsetest inimestest eemale saama. Ja kui mitte teiste, siis ennekõike iseenese heaolu jaoks. 

Need 5 aastat Tartus olid võrratud. Öelgu keegi mida tahes, siis see oli kõige seiklusrikam aeg, mis mul kunagi selle vähese elu jooksul kogeda on õnnestunud. Olgugi, et elu polnud alati lill ja oli nuttu ja pohmakaid ja mäluauke ja tülisid ja lahkuminekuid ja kolimisi ja vigastusi ja klatši ja draamat, siis see oli kõike seda väärt. Sest kuigi inimesed tulid ja läksid, kuigi kohad vahetusid, kuigi poiss-sõbrad tulid ja läksid ja vahetusid, siis oli see võrratu ja ma ei vahetaks seda kunagi millegi vastu. Muidugi oli vigu ja inimesi, kellele enam kunagi otsa poleks tahtnud vaadata ja hommikuid, kus oli lihtsam teha nägu, et ma ei mäletanud eelmisest ööst midagi, sest oli nii palju piinlikkust, kuid vaatamata kõigele- ma olin elus. Ja Tartu õpetas ja andis mulle rohkem, kui ma kunagi päriselt hoomata suudaksin. Ehk kunagi viib mu tee sinna tagasi, kuid hetkel oli see parim otsus, mille vastu sain võtta. Ennekõike võttes arvesse kõik, mida viimaste kuude jooksul läbi olen pidanud elama, oli miljöövahetus enam kui vajalik.

Ma tahan puhast lehte. Mu elu algab täna.

päeva kõrghetk

mere ääres- vesi oli niivõrd taandunud, et sai pea täiesti kuiva jalaga liivaluitele

päeva madalhetk

kui su vanemad ei tea, mida tähendab plagiaat

K.

And I will dance when I walk away.

hetk

hommikusel tööleminekul päike silmas, Katzenjammer kõrvades, näha üht vana meest rattal koeraga jalutamas

madalhetk

lumi

kõrghetk

elusalt kojujõudmine (sest siledatallalised saapad pole lume jaoks)
hommikune pep-talk iseendale

K.

You don´t have to put on the red light. Put on the red light.

Peale vigu tulevad ikka vaid uued vead. Viimastel päevadel olen üha enam tajunud, et kui oma probleemid nurka suruda ja pidevalt vaid head nägu ette manada, jõuavad nad sulle lõpuks ikkagi järele. Ja mida muud siis ikka teha kui nutta ja inimesi vältida ja vaadata krimisarju ja mõelda, kus on su sõbrad siis, kui sa neid kõige enam vajad. Aga sõbrad on kadunud. Nad on olemas siis, kui on tore ja hea ja saaks kokku ja mängiks väljas, aga kui sul on üks päev aastas, kus sa tunned end kui kõige rääbakam kassipoeg märjas kanalisatsiooniaugus, siis pole kedagi ega midagi peale arvuti, millel pole õnneks jalgu, et ära joosta. 

Sellest hoolimata oli üks huvitav õhtu. Rääkisin kellegagi, kellega muidu vaid teatavatel aegadel trehvanud olen ja sedagi mitte jutlemise eesmärkidel. Tema rääkis ja mina rääkisin ja vein rääkis ja oli üllatavalt meeldiv. Hea on inimestega taastutvuda või pigem- reaalselt tundma õppida. See annab aimu, et inimestevahelised suhted saavad areneda ja mitte vaid ära kaduda, et ka kõige pimedamatesse nurkadesse saab paista päike.

Ma olen üks äärmiselt kannatamatu inimene. See on täpselt nagu see mäe ja Muhamedi asi. Ja kuna ma ei oska oodata ega teagi, kas see on seda väärt, siis võtan ma asjad alatasa enda kätesse. Ja kui lootus, et keegi sulle peale kolmandat päeva helistab, sureb ja sa helistad ise ja saadad mõned sõnumid, siis tead, et lootus on tõeliselt surnud, kui sind totaalselt ja absoluutselt selle kõige peale eiratakse. Ma aina madaldan ja madaldan oma ootusi inimeste suhtes, et mitte pettuda, kuid hetkel on see nii nagu on- ma olen tohutult pettunud. Ma tõesti leian, et ma olen kõige paremat väärt. Kõik on. Ja parim on parim ilma midagi madaldamata.

fuck the poets of the past, my friends.

there are no beautiful suicides

just cold corpses with shit in their pants

and the end of the gifts.

K.

tähti ++  eristaksin

riskitaset ++  nähti

When all of your flaws and all of my flaws are counted.

Kuulan viimasel ajal tähelepanelikumalt laulu Flaws ja see on nii tõsi. Vead teevad meist ju meid, minust mind, igaühest igaüht. Vead, mis meile kaasa on sündinud; vead, mille omandame; vead, millest õpime ja millega igapäevaselt elama õpime; vead, mida kahetseme ja vead, mille üle oleme õnnelikud, et need teinud oleme.

We´ll see that we need them to be who we are 

without them we´d be doomed.

Võin julgelt tunnistada, et mul on vigu küll ja rohkemgi. Mõned, mida ma tahaks parandada, mõned, millega olen elama õppinud, kuid kõik, mis olengi mina.

Ma olen tohutult põikpäine, kuid õigetel juhtudel võin ma leebuda ja järeleandmisi teha, sest mida keegi ka ei arvaks- konfliktid pole mu suurimad sõbrad. Ma olen tihti irratsionaalne ja udupäine. Mulle meeldib olla armunud ja ma armun üpris kergesti- olgu need asjad kui inimesed. Vaatamata sellele, et armastus on mind tihti petnud või ninanipsu andnud, ei pettu ma selles lõpuks vist kunagi- ma lihtsalt usun sellesse liialt, et kunagi päriselt alla anda, kõigist ämbritest ja pangedest hoolimata. Ma olen aeglane ja täht-või kohtumisaegadest kinni pidamine pole mu suurim voorus. Minuga juhtub pidevalt ehk kui vastu midagi annab joosta, kuskilt kukkuda või välja väänata, siis ma teen seda- vigastused ja sinikad ja imelikud õnnetused on saatnud mind terve elu. Ma näen alati unenägusid ja olen ärgates tihti väsinum kui magama minnes- ütlen ausalt, et kõige kohutavamad juhtumid on need, kus ma terve öö vaid üht asja pean tegema (näiteks arvutama). Mulle ei meeldi igavad inimesed- mõni ütleb nende kohta ka normaalsed. Ma siiralt leian, et normaalsus on ülehinnatud ja inimese teebki just huvitavaks tema mittestandardsus. Ma ei saa õunu süüa. Kui mul on üks neist päevadest, kus eelmine öö on pikale veninud, siis olen ma nagu väike laps- andke mulle limonaadi, krõpse ja mahlapulka ning ma olen seitsmendas taevas. Ma olen sõltuvuses krimisarjadest, Juhan Viidingust ning toidusarjadest ning ma ei saaks päevagi muusika ja kohvita elada. Mehed on mu nõrkus nagu ka söök. Kui ma olen vihane, siis ma pesen nõusid; kui ma olen väga vihane, siis ma koristan. Ma teen asju paaritutes arvudes. Erinevad riidegrupid mu kapis ei tohi olla ühes hunnikus. Ma organiseerin rõivaid värvide järgi. Kampsunid ja kingad on mu nõrkus. Mul on pisikesed käed. Ma ei suuda tequilat juua. Aeg-ajalt ma kardan inimesi ja hoian neist eemale ning tahan lihtsalt olla omaette asotsiaalne socially awkward penguin. Minust liiguvad mõningates ringkondades kuulujutud, aga ma ei võta neid südamesse, sest kui sinust räägitakse, siis sind vähemalt mäletatakse ja kuigi ma pole kogu oma mineviku üle uhke, siis fakt on see, et see on olnud, asju on tehtud, inimesi on kohatud, kuid ma ei muudaks siiski selle juures mitte midagi, sest asjad juhtuvad põhjusega ning ilma teatud vigadeta poleks ma täna see, kes ma olen ja ma ei oleks saanud tuttavakski kõige tähtsamate inimestega mu elus. Ja elu ometigi ju on elamiseks- miks seda mitte täiel rinnal nautida. See on küll klišee, et noor ollakse vaid kord, kuid samas on selles nii palju tõtt- vitaalsus on fantastiline. Ja kui mitte midagi enam ei juhtuks, siis poleks ka elus olemise tunnet. Küll see aeg tuleb, kui tahaks kuskile ja kellegagi juurduda, lihtsalt mitte veel.

K.